Jüri Okase, Chintis Lundgreni, Susana Sanromani ja Non Grata reaalsust nihestavad lühifilmid.
Jüri Okas kuulub nende kunstnike hulka, kes 1960. ja 1970. aastate vahetusel ning seitsmekümnendate alguses üritasid peapeale pöörata senised väärtused – modernistlikust esteetikast ammutatava kunstiloome põhitõed. Okas oli teedrajavaks kunstnikuks fotograafia, installatsiooni, video ja maakunsti vallas. Kogu tema kunstilooming lähtub arhitektuurist, selle erinevatest seisunditest, vormi ja vormituse, ratsionaalse ja irratsionaalse vahekorrast. Okase tegevust seostatakse ka kontseptuaalse kunstiga, mis tema puhul tähendas 1970. aastate alguses tegelemist maa- ja tegevuskunstiga ning kümmekonda kitsasfilmi, mis on ühtlasi olnud materjaliks tema graafilisele loomingule.
Chintis Lundgren on Eestis sündinud animaator, kes elab praegu Horvaatias. Lundgreni teosed sisaldavad valikut omapäraseid muusikavideoid, PSA-sid ja lühifilme, millel on kerge, absurdne toon ja erinevad antropomorfsed tegelased. Iga kaader on käsitsi joonistatud A5-suurusele trükipaberile, pildistatud 50 mm objektiiviga Canon EOS 400 D digikaameraga, värvitud Photoshopis ja redigeeritud Adobe Premiere’is. 2011. aastal lõi Lundgren oma animatsioonistuudio nimega Chintis Lundgreni Animatsioonistuudio ja hiljem asutas Horvaatias asuva animatsioonistuudio Adriatic Animation. Tema filme on näidatud arvukatel rahvusvahelistel festivalidel, sealhulgas Sundance’is, Torontos, Annecys, Animafest Zagrebis, Hiroshimas ja Ottawas.
Susana Sanromani lühifilm ‘The The Things We Leave Behind’ räägib tootmis- ja tarbimissüsteemi tulemusena tekkivate jäätmete toimest. Videos kujutatakse kohti, kus jäätmed kuhjumine on toimunud loomulikult kas siis utiliseerimise, taaskasutuse või tööstuses ebavajalikeks osutunud materjalide hülgamise läbi. Jäätmete kogunemise stseenide taustal loob Sanromán figuratiivse diskursuse muutes mumifitseeritud säilmed anonüümseteks tähistajateks, mis viitavad inimesele ja ühiskonnale kui meie keskkonna katalüütilistele jõududele. Inimfiguur saab end ümbritsevaga üheks, kuni leiab aset täielik metamorfoos. Muumia kui inimjäänuste tähistaja äratab sarnaselt ümbritsevale maastikule tundeid ja mõtteid surmast, hooletusest, alandusest ja äärmuslikust transformatsioonist. Loo narratiivi dikteerivad globaalse ühiskonna impulsid, mis liiguvad üliühendatud, mitmetähendusliku ja hüpnootilise kollektiivse vaimu suunas; sündivate, kasvavate ja langevate tsivilisatsioonide tulevik on ette teada, elu ja surma ringkäik on määratud end kordama transformatsiooni igavesti kestvas rituaalis.
Non Grata tuleperformance’id on esitletud I Land Sound festivalil, Pärnu Tulefestivalil, Pärnu Kunstnike Majas.
